Arvo Kruusement: Rahvas ootas „Kevadet”!

Annika Koppel

„Öeldi, et Kruusement on julmur, türann, vastiku iseloomuga - kõik, mis mulle ette laoti! Aga ma ei saanud järgi anda. Midagi ei ole teha, rezissööri amet on autoritaarne,” meenutab Arvo Kruusement aega, kui valmis eesti üks populaarsemaid mängufilme „Kevade”.

Iga põlvepikkune poisike teab, et lausega „Kui Arno isaga kooli majja jõudis, olid tunnid juba alanud.” algab Oskar Lutsu „Kevade”. Arno koolijõudmisega algab ka Arvo Kruusemendi 1969. aastal valminud samanimeline film.
Eestlaste jaoks on „Kevade” tegelased tuttavad ja igiomased: mõtlik Arno, vembumees Toots, pidevalt süüa mugiv Tõnisson, punase peaga mammapoeg Kiir, heledate lokkidega kannelt mängiv Imelik, elutark kellamees Lible, südamlik õpetaja Laur ja kärkiv-paukuv köster ehk Julk-Jüri. Rääkimata juba pika heleda patsiga armsast, ent tujukast Raja Teelest.
See on haarav noorte kasvamise ja koolilugu, mis pakub nii lusti ja nalja kui parajal määral mõtisklusi elu põhiväärtuste üle, mida noored avastavad. Kevade on erakordselt ilus aeg igas mõttes, nii looduses kui inimese elus, kus noorust kevadega võrreldakse. Lihtne, ent ometi võrratuid emotsioone pakkuv igihaljas lugu, mille populaarsus ulatub 1912. aastast, mil Oskar Luts jutustuse avaldas, tänasesse päeva välja. Nii kaua, kui leidub neid, kes on koolis käinud, leidub ka raamatule lugejaid ja filmile vaatajaid
„Kevade” tegelastel olid päriselus prototüübid, muidugi pole need üksüheselt elust maha kirjutatud, vaid ikka kirjaniku fantaasiaga kaunistatud. Niisamuti saab tänaseni külastada Palamuse koolimaja, kus õppisid Lutsu tegelased ja kus ka film üles võeti. Isegi parvega, mis loos põhja lasti, võib jõe peal sõita. Põhjalaskmiseks ei ole enam põhjust.

„Ke-va-de,” venitab rezissöör Arvo Kruusement nüüd, üle kolmkümne aasta hiljem, mõtlikult kaugusse vaadates. „Nii ammu tehtud ja imelik, et seda ikka vaadatakse veel. Koos „Kevadega” oleme vanaks jäänud, ehkki film on muidugi poole noorem.”
„Kevade” esilinastus Palamusel, kus ka filmivõtted tehti, jaanuaris 1970. See oli esimene kord, kui populaarne kirjandusteos ja korduvalt ka teatris menukalt lavale toodud tükk leidis tee ekraanile. Rohkem filmiversioone „Kevadest” pole siiamaani tehtud, hiljem tõi Kruusement ekraanile ka järjelood „Suve” ja „Sügise”. Eriliseks teeb selle triloogia asjaolu, et tegelased, kes „Kevades” olid veel lapsed, mängivad hiljem täiskasvanuna „Suves” ja „Sügises” edasi. Mõnedest neist said elukutselised näitlejad, teistest mitte. Tootsi mänginud Aare Laanemets on juba meie keskelt lahkunud.
Televisoonis on „Kevadet” lastud vist juba mustmiljon korda, nii vähemalt tundub. Kui film Eesti Vabariigi aastapäeval 24.veebruaril taas kavas oli, ei keeranud rezissöör televiisorit sugugi kinni.
„Vaatasin, et kuidas ta telekast paistab,” muheleb ta. „ Laiekraan pole muidugi tele jaoks sobiv formaat. Siiski õnneks eriti ei häirinud tühjad kohad kaadri kõrval.”
Ta ütleb, et kaadrikompositsiooni on kehv luua, kui laial ekraanil soovitakse kedagi suures plaanis näidata. Suurel plaanita aga „Kevades” ei saanud, sest näiteks peategelase Arno üleelamisi oli vaja just niimoodi näidata.
„Kui 1968.aastal filmiga alustasime, kästi teha laiekraan. Mina oleksin valinud tavalise ekraani ja värvilise filmi. Aga ei saanud teha värvilist, sest parajasti oli tootmises „Viimne reliikvia” ja see oli värviline. Ma ei tea, kas laboratooriumi pärast, ent mulle öeldi igatahes ära,” meenutab Kruusement.
„Ega ma sellepärast ei kurvasta väga, sest mustvalge säilib kauem. Aga oleks võinud olla tavaline ekraan. Nüüd Kuslap viskab kaadri tagant kompvekid Arnole näkku ja sellised kurioosumid, neid on üsna palju, mis teha. Ma taipasin juba siis, et rohkem hakkab film ikka minema televiisoriekraanil.”


„Kevadet” püüdis esmakordselt filmistsenaariumiks vormida Oskar Luts ise 1920ndatel, kuid ekraanile see ei jõudnud.
1962 jõudis valmimisjärku Voldemar Panso ja Kaljo Kiisa stsenaarium, kes kavatsesid sellest ise filmi teha. Kuid aeg läks, muud tööd tulid vahele ja kui stsenaarium lõpuks kaante vahele sai, polnud Tallinnfilmi stuudiol enam õiget huvi ja see jäi pikkadeks aastateks kappi tolmu koguma.
Kuni ühel päeval 1968.aastal istusid Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgase kabinetis Mats Traat ja Arvo Kruusement.
„Mina ikka rihtisin, et midagi peaks tegema Mats Traadi asjadest. Siis Lembit Remmelgas tuli tuppa, pani portfelli tooli peale – siis oli niisugune komme, et pandi portfell tooli peale. Ise läks baari tööpäeva alguse konjakit jooma ja ütles: „Mis te siin räägite, kapis kogub tolmu „Kevade” stsenaarium, võtke see, Kruusement, ja tehke ära!” Läks uksest välja ja oligi kõik!” naerab rezissöör. „Mats Traat läks tegi kapiukse lahti ja käsikiri oligi seal. Paks kirjanduslik stsenaarium, võrdlemisi Draamateatri dramatiseeringu järgi kirjutatud. Vaatasime seda ja Mats Traat küsis: „Kellega sa hakkaksid seda tegema?” Ma ütlesin, et mina küll ei hakka seda tegema. Või kui, siis ainult lastega, sest Draamateatri näitlejad on sellest juba niivõrd üle kasvanud. Aga leida laste hulgast õigeid tüüpe … jumal hoidku, see on mõeldamatu, ei tule kõne allagi!”
Aga Kruusement võttis puhkuse ja läks maale, käsikiri kaasas. „Hakkasin vaatama, kuidas stseenid üksteise järgi läheksid. Lõpliku otsuse „Kevade” tegemiseks võtsin vastu 1968.aasta mais, kui sõitsin Palamusele. Läksin sinna koolimaja õue peale ja siis kõik hakkas mul silme ees elama. Oli niisugune otsustav moment, kui nägin vaimusilmas, kuidas see läheb ja hiljem see hakkaski niimoodi toimima.”

Vastutus oli muidugi suur ja rezissöör, kellele „Kevade” oli debüütfilmiks, tajus seda igal sammul. Kui see oleks olnud teine filmiversioon populaarsest kirjandusteosest, siis võinuks eksperimenteerida. Aga ütlemist oli niigi, et keegi üldse julges seda teha võtta.
„Tuntud teos, teatris hästi mängitud… See oli suur risk. Aga noor mees olin ja ei kartnud, et asjaga hakkama ei saa. Vaja oli vaid leida sellised lapsed, kes vastaksid õigetele tüüpidele, vanuses nii 12-15 aastat. Hakkasin mööda koole käima. Õpetajatele tegime üleskutse, nad aitasid palju, näiteks Tõnissoni ehk Ain Lutsepa saatsid õpetajad mulle stuudiosse,” meenutab rezissöör. „Kusjuures ta ei tulnud kokkulepitud proovivõttele. Mõtlesin, et mis teha, ei tulnud, siis ei tulnud, kuid läksin tal ikka kodunt läbi, et noh, sa ei tulnudki. „Ei, ma ikka ei taha,” ütles tema. Aga vend tuletas meelde, et kui lubasid, siis pead minema.
Raja Teele oleks peaaegu leitud Võrust, aga tüdruk oli natuke liiga tagasihoidlik, tal polnud Riina Heina läbilöögivõimet.
Kõige raskem oli Arnoga, sest tema kujunes stsenaariumis peategelaseks. „Oli üks poiss sinnakanti, aga liiga lühike, võtete ajaks panime talle kaamerakasti alla, aga ei saanud ikka asja. Mu koolivend, Evald Aavik, kes oli pioneeride palees näitejuht, ütles, et kuule, mul on üks poiss. Ta mängib jänkut. Lähme vaatame!”
Pioneeride palees kohtas rezissöör tumedajuukselist elavasilmset Arno Liiverit ning esmalt mõtles ta, et ei, see küll ei lähe. Aga kui ta poisiga juttu tegi, siis muutis meelt. Ainult juuksed tuli Arnol küll heledamaks toonida. Õnneks poisi ema lubas ka. Nii saigi Arnost Arno.
„Pärast üks vana palamuslane Johannes Paju kirjutas lehes, et Arno Talil on isegi Arno hääl. Nagu tema teaks, missugune hääl on Arnol!” naerab Kruusement.
Toots oli „Kevade” valulapseks, sest esmalt valitud poiss tegi koolis pahandust ja võeti rollist maha.
„Ta peksis väiksema klassi poissi. Mulle helistati koolist. Talvevõtted olid tehtud juba, see oli kohutav asi. Film pidi seisma jääma,” meenutab rezissöör. „Ma ei saanud sellega edasi minna, kuigi võttegrupp oli selle poolt, et las poiss tegi vigurit, tööd ei saa jätta pooleli. Olin kategooriliselt vastu, tuli leida uus.”
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Parajasti toimus 1969.aasta juubelilaulupidu. Rezissöör helistas laulupeo komisjoni ja küsis, kus on kõige rohkem poisse koos praegu? Muidugi Tartus poistekooris. Sealt siis Aare Laanemets leitigi.
„Tulime Tallinnasse, tegime fotoproovi ja läksime sellega stuudio direktori Danilovitši juurde: siin see poiss on,” räägib Kruusement. Danilovits vaatas ja ütles:” Tal on toredad silmad, katsu ta´ga midagi teha ja teeme filmi edasi.” Väga tore mees oli Danilovitš! Ta oli kakskümmend viis aastat Tallinnfilmi direktor, see on kõige pikem aeg filmistuudio direktori kohal üldse mis Nõukogude Liidus olla sai. Neid vahetati ju kogu aeg välja, selline oli nende saatus. Aga tema püsis kakskümmend viis aastat, väga tore ja tark mees! Ta sai asjast aru, et tuleb Toots välja vahetada ja toetas mind.”


Võtteperiood oli võrdlemisi pikk, sest lastel oli ette nähtud neli tundi päevas filmida. Tehti pikemad võttepäevad ja kombineeriti vabade päevade arvelt. Kui hommikupoole filmiti, siis õhtupoolikul toimusid koolitunnid. Õppima pidid kõik ja hinded olid paljudel poistel isegi paremad kui varem.
„Teele oli alati tubli, aga poisid pandi seal ka õppima. Ma kontrollisin ikka, kuidas nad õpivad ja ette valmistavad. Seal ei saanud nii, et olen artist, mängin ja ei õpi. Ei, kõik tunnid toimusid ja kui vajasime lisatunde, siis maksime õpetajatele ja hoolitsesime, et õppeedukus ei langeks,” jutustab rezissöör.
Muidugi ei olnud laste näitlema panek kerge töö. Kõige valutumalt sujus see Margus Lepa ehk Kiirega, kes pärit näitlejate perekonnast. Kõige rohkem oli tegemist Arnoga, sest Arno roll oli staatiline ja sissepoole pööratud.
„Arnol oli raske stseen, kus Teele ütles talle : „Kasi minema!” Poiss ei osanud reageerida ja ma pidin teda sellesse olukorda sundima, lihtsalt seletades ja ennast niivõrd peale surudes, et tema ka nakatuks. Hakkas käima niisugune surr-surr-surr, nagu enda energiaga sunnid ja laed teda ka!” meenutab režissöör. „See ei pruugi meeldiv olla. Aga me lõpuks leppisime ära ja saame hästi läbi.” (Naerab)
Ka Aare Laanemetsa Tootsil oli raskeid stseene Esimesena filmiti lõpustseen, kus ta kingib kaaslastele hüvastijätul asju, sellega oli kiire, sest kevad ähvardas käest kaduda.
„Hommikul hakkasime kirikuaia juures peale ja õhtuks saime valmis. Poiss nuttis vahepeal, aga midagi ei olnud teha, kuivatasime pisarad ära ja jälle edasi. See oli raske asi tegelikult,” ohkab Kruusement. „Ja kui ta nüüd äkki niimoodi suri, siis teatav süütunne ikkagi jääb. Hea küll, näitleja tee oli tema valik. Ta võttis palju ette, lavastas Tartus ja Rakveres, sõitis pidevalt Tartu ja Pärnu vahet. Kogu aeg oli tal tuli rummus. Ilmselt ta töötas lihtsalt üle. Ta ise ütles ühes intervjuus, et tänu „Kevadele” hakkas näitlejaks. ”


Arvo Kruusement oli „Kevadet” tehes võtnud suure riski ja seda sai ta filmi tehes ka igal sammul tunda. „Kevade” oli kõigi oma, igaühel oli selle kohta ettekujutus ja sellest ei tahtnud keegi loobuda. Polnud puudus kadetsejatest ja kahtlejatest, toetuse asemel valitses umbusk.
Tartus „Vanemuises” massistseenide jaoks näitlejaid otsides ja kedagi oodates silmas Kruusement teatri seinalehes artiklit pealkirjaga „Nüüd on Luts hoobi all.” Artikkel kirus Kruusementi ja Tallinnfilmi, kes tulevad nüüd meie Lutsu kallale.
Teinekord bussis ema juurest Rakvere kandist Tallinnasse sõites tabas režissöör endal tuttava külamehe pilgu, kes ütles siiralt: ”Tead, Arvo, ma ei tahaks küll praegu sinu nahas olla!”
Teinekord Tartus poes trügis üks paksem natuke nokastanud härrasmees rezissööri juurde ja hakkas mehel hõlmast kinni.
„Keeras mu mantlinööpi ja küsis, et mees tead ka, mis sa teed? Ma ütlen sulle otse, sul on kas käsi kullas või p…. mullas. Ja lõi mulle niimoodi (näitab) rusikaga kõhtu!” naerab rezissöör. „Lõpuks tekkis tunne, et iga nurga taga on keegi, kes tahab väänata. Tundsin, et ainuke kaitsja on Luts - mida lähemal autorile, seda tõenäolisem oli pääseda terve nahaga. Nii et hoidsin kogu aeg Lutsu tiiva alla. Ma ju teatris lavastasin, tegin eksperimente ja oleks seda kinos ka teinud. Aga teadsin, et siis tuleks läbikukkumine. Rahvas ootab seda, mida on raamatust lugenud. Ja kui ta seda ei saa, mis raamatus on, siis ongi p…. mullas.”
Nõukogude liidu „viljastavates” tingimustes tuli pidevalt oma tööst aru anda. Kruusement loeb kokku, kui palju oli neid, kes võisid režissööri töösse sekkuda ja kahe käe sõrmedest ei jätku.
Ehkki stuudio direktor Danilovitš toetas režissööri, leidus kahtlejaid küll ja küll. Mõni „muretses” isegi nii tugevasti, et otsustas Moskvasse märku anda – ehk siis lihtsalt kaevata.
„Siis, kui mul oli must montaaž tehtud, saabus Kokareva, kinokomitee peatoimetaja Moskvast. Tuli ja tahtis järsku materjali näha. Aga see oli Tallinnast ette söödetud, et asi on hull, selge see. Vaatas filmi ära ja hakkas urgitsema:” Miks on selline vilets parukas pandud kandlemehe pähe?” Ma ütlen, et see ei ole parukas, need on ta oma juuksed. „Ei või olla! Niisuguseid juukseid pole olemas!”
Kruusement mäletab seda päeva hästi. Ta läks mööda Narva maanteed Kadriorgu, kus istus maha ja võttis üksipulgi läbi kõik episoodid, mis olid paberil kirjas, püüdes leida kohta, kus ta on eksinud.
„Ja vaatasin, et mina ei hakka siin midagi muutma, saagu mis saab,” ütleb ta. „ See oli siis viimane lops, mis taheti mulle keerata. Ja see tuli siit, Tallinnast.”

Kui film oli alles alguses, kirjutas Balihhin, Moskva kuraator, Tallinnfilmi direktorile Danilovitšile kirja, et „Kevadet” ei tohi töösse lasta, sest see on amorfne ja puudub dünaamiliselt arenev süžeeliin ning põhjendas pikalt, miks stsenaarium tema arvates ei sobinud. Danilovitš näitas kirja Kruusemendile alles siis, kui film oli juba valmis.
„Balihhin luges esimest varianti, ega ta viimast ei näinud. Mina ei teadnud, et Balihhin niimoodi kirjutas, kui teadnuks, ma oleks võib olla vedelaks löönud. Aga kui filmi üle andsime, oli Balihhin esimene, kes tõusis saalis püsti ja ütles: „Õnnitlen, väga õnnestunud film!” Aumees oli,” ütleb Kruusement.
Danilovitš öelnud rezissöörile kiituseks, et see on esimene eesti film, mille pärast ei pea häbenema.
„Kevade” esilinastusel Palamusel detsembris 1970 pidi antama kaks etendust, aga läks viis, oleks võinud hommikuni näidata, saalid kogunesid puupüsti täis. Jaanuari alguses esilinastusel Tartus keerles kino ümber järjekord mitu ringi. Ja nii ta läks.
„Esimesel aastal vaatas „Kevadet” Eestis u 570 000 inimest,” ütleb Arvo Kruusement. „See on umbes iga teine. Liidus ja mujal vaatas kokku 12 miljonit inimest esimesel linastusaastal. See on „Viimse reliikvia” järel teine tulemus.”
Kruusement räägib, et tsehhid tõlkisid filmi oma keelde väga hästi, paremini kui vene keelde ja hindasid filmi kõrgelt. Aga soomlastele müüdi millegipärast venekeelne variant. „Küsisin, miks. No tak nada bõlo vobtshem…Soomlased imestasid, et jõululaul oli eesti keeles, aga muidu film vene keeles.”
Karlovy Vary sanatooriumis ütles „Kevadet” näinud raviarst kord Kruusemendile, et hämmastav, kuidas ühel väikesel rahval on nii palju ilusaid ja andekaid lapsi.
„Ma ütlesin, et meil on kõik niisugused,” muheleb Kruusement.
„Siis te olete üks suur rahvas,” vastanud arst.