Heino Pars: Nukufilmis alustasime lastefilmidega

Heino Pars, kes 1962. aastal debüteeris oma esimese filmiga ”Väike Motoroller”, kerkis nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi kõrvale. Nende kahe mehe teeneks võib lugeda Eesti animatsiooni omanäolisust ning uudset lähenemist võrreldes teiste vanemate tolleaegses Nõukogude Liidus töötanud stuudiotega. Heino Parsi looming paistab silma eksperimentaalse lähenemise poolest nii filmide sisult kui vormilt. 1960 – 90 valmis Heino Parsi käe all kokku 29 filmi.

Heino Pars sündis 13. oktoobril 1925.a. Kesk-Eesti väikeses Mustla linnakeses. Ta tuli ilmale ühena kaksikutest, kuid tema kaksikvend suri kahe ja poole aastaselt. Perekonnas oli peale Heino Parsi veel üks vend Arnold ja õde Elfriede. Parsi isa oli isehakanud aednik ja mesinik, samuti pidas ta väikest maakauplust. Pars mäletab, et isa huvitus kõigest ning tegutses mitmetel erinevatel aladel.
Mustla algkooli astus Pars õppima 1933. aastal. Juba algkoolis ilmnesid Heino Parsi lavastamisvõimed. Koolis tegutses õpilaste näitering, mis tegi tavaliselt kaks etendust õppeaasta jooksul. Kui Heino Pars õppis parajasti kuuendas klassis, usaldati tema hoolde Oskar Lutsu „Kapsapea“ lavastamine. Mõeldes tagasi on Heino Pars imestanud, et talle tehti ülesandeks etenduse lavastamine ilma mingisuguse järelvalve ning juhendamiseta. Õpetaja nägi etendust alles siis, kui kõik valmis oli.
1939. aastal, pärast algkooli lõpetamist, läks Pars õppima Tartu 1. Reaalkooli. 1940. aastal läks ta aga Viljandi keskkooli, kus lõpetas eelviimase, 11. klassi. Siis algas Teine Maailmasõda ning venelaste ja sakslaste sissetung Eestisse. Pars mobiliseeriti 1943. aasta novembris saksa armeesse. 1944. aastal sai ta tõsiselt haavata ning sattus venelaste kätte sõjavangi. Koos teistega viidi Heino Pars Borovitši vangilaagrisse, kus tal õnnestus ühe Venemaa eestlasest sanitari abiga end salata tsiviilisikuks, kes on kogemata vangi sattunud, mis tõi kaasa leebema kohtlemise. Vangis oli Pars poolteist aastat ja enne vabanemist tegi tööd naelavabrikus.
1946.l aastal vabanes Pars vangilaagrist ning asus õppima TRÜ arstiteaduskonda omandamaks veterinaari haridust. „Meditsiin päästis mu elu ja sellest tekkis ka huvi selle asja vastu. Tahtsin minna arstiteadust õppima.“ meenutab Heino Pars. Kuigi plaanis oli õppida arstiks, oli tol aastal ülikooli kohtadele palju soovijaid ning Pars otsustas minna alguses õppima veterinaariat, plaanides hiljem üle minna, kui tekib mõni vaba koht. „Pärast laagrist lahkumist läksin ülikooli, ent võttis aega, enne kui selgusele sain, et olin vale eriala valinud. Fantaasiat ei tohi sel alal rakendada, sest muidu paned veel vale diagnoosi. See on ainult faktide mäng. Siis sai ka selgeks, et arstiteadus ei ole minu ala ning seda edasi õppima ma ei lähe,“ tuletab meelde Heino Pars.
Üliõpilasaastatel oli ta ülikooli taidlusteatri juht, kus tulid taas ilmsiks tema näitleja- ning lavastajavõimed. „Jätkasin õppimist, kuid peamiseks muutus ülikooli näitering. See andis lule õige sisu ja värvid. Kolmandal kursusel valiti mind näiteringi vanemaks, neljandal võeti maha. Hakati buržui kombeid otsima - see oli tollal moes.“
1949. aastal tabas küüditamise laine ka Heino Parsi perekonda, küüditajate tulekul üksi kodus olnud ema jäi neile saagiks. Isa oli selleks ajaks juba surnud.
1950-ndal aastal Pars abiellus, jättis ülikooli õpingud pooleli ning asus tööle Järva –Jaani veterinaariajaoskonda, kus oli enne kohustuslikku ülikooli praktikat teinud. Otsus ülikool pooleli jätta oli tingitud kartusest, et tema mineviku pärast poleks seda niikuinii lubatud lõpetada. Veterinaari töö kõrvalt oli ta samal ajal näiteringi juht kohalikus kultuurimajas.
Pärast kaht ja poolt aastat töötamist veterinaarina otsustas Pars ennast „lahti rebida“ ning proovis 1953. aastal astuda õppima Moskva filmiakadeemiasse režissööri erialale. Paraku ei lastud teda mandaatkomisjonist edasi, sest akadeemiasse katsetele pääsemiseks oli vaja ette näidata nõukogude keskkooli lõputunnistus, mida Parsil polnud. Saksaaegne keskkooli üheteistkümnenda klassi lõputunnistus ning ülikooli kolm aastat ei lugenud midagi ja nii tuli tühjade kätega Eestisse tagasi pöörduda.

Nukufilmi alguse juures

Heino Pars ei andnud aga kergelt alla ning Moskvast Tallinnasse tagasi jõudes suundus otseteed Balti jaamast Tallinnfilmi kontorisse, et leida endale sealt mõni vaba töökoht. Tänu õnnelikule juhusele õnnestuski Heino Parsil saada 1953. aastal Tallinnfilmi tööle kroonikafilmide osakonda operaatori assistendina.
Esimese assistendi töö tegi Pars operaator Parveli käe all, kellel oli parajasti käsil film Kreutzwaldist. Pärast Parveli juures töö lõpetamist sattus Heino Pars kahe aasta vältel ühe operaatori juurest teise juurde. Assistendi töö põhiülesannete hulka kuulus kaamera korrashoid ning abistamine valguse paigutamisel. Heino Parsi enda sõnul oli see väga huvitav ja kasulik aeg õpinguteks, kus ta tutvus operaatoritehnikaga ning filmitegemise eri tahkudega. Samas oli ta lootnud Tallinnfilmist leida professionaalseid tegijaid, kuid Moskvast saadeti sinna vaid režissööre, kellele mujal polnud rakendust leida. „ Filme tegid mujalt tulnud inimesed, kellel eesti keele ja kultuuriga midagi ühist ei olnud, “ ütleb Heino Pars. Tolle aja kroonikale olid iseloomulikud klantspildid, kus nn. nõukogude tegelikkus pidi piisavalt hea ja ilus välja nägema. Pars tuletab meelde juhtumit, kui ta töötas režissöör Nikiforovi juures ning nad filmisid kroonikafilmina täiesti väljamõeldud teenust kaubanduses.
Kroonikafilmide operaatori assistendina töötas Heino Pars kaks aastat, seejärel viidi ta üle mängufilmi. Sisuliselt ei tähendanud see töös suurt muutust, kuid võrreldes kroonikafilmidega olid mängufilmide operaatorid professionaalsemad ning neilt oli võimalik rohkem õppida. Teiste seast tõstab Heino Pars esile operaator Julius Kuni, kelle juures ta töötas „Esimese järgu kapteni“ filmimise ajal.
Heino Pars tutvus Elbert Tuganoviga Tallinnfilmi multiosakonnas, kus valmistati pealkirju. Tuganov oli osakonna juhataja, kuid abilisi tal ei olnud ja kuna ta vahetevahel tegi kombineeritud võtteid mängufilmides, hakkas Heino Pars teda vajadusel asendama. Seal andiski Tuganov temale lugeda oma esimese animatsiooni filmi stsenaariumi, mis Parsile kohe suurt huvi pakkus. Nii juhtuski, et Tuganov kutsus Parsi 1957. aastal nukufilmi esimese filmi võttegruppi.
Alguses töötas Heino Pars Nukufilmis operaatori Aimeé Beekmani assistendina filmides “Peetrikese unenägu “ ja “Metsmuinasjutt”. Olles Beekmani assistent sai Heino Pars olulise kogemuse. „Kaader pandi paika maalikunsti reeglite kohaselt: suure hoolega seati üles valgus, mis oli detailselt läbi mõeldud. Nägin esmakordselt , mida võib filmis teha värvi ja valgusega. Kahju, et ainult vene lint ei võimaldanud võimule pääseda nüansirikkusel, mis valitses võtteplatsil, rääkimata sellest, et paari aasta pärast hakkasid värvid tuhmuma ja varsti ei jäänud meie suurest tööst midagi järele - kõik oli ühtemoodi rebasepunane,“ meenutab Heino Pars.
1960-ndal aastal, pärast Beekmani lahkumist, asus Pars tema asemele ning oli operaatoriks kaheksale nukufilmile. Neist filmidest tuleks esile tõsta „Ott kosmoses“, mis pälvis auhinna ning kus tunnustati ka operaatoritööd. Operaatoritöö kõrvalt tuli Parsil, nagu ka ülejäänud töögrupil, pidevalt mõelda välja nukkude konstruktsioone ning erinevaid võttelahendusi. Töötades operaatorina andis Pars pidevalt ideid filmi tegemise käigus tol ajal ainukesele Nukufilmi režissöörile Elberth Tuganovile.
1961. aastaks oli kõigile selge, et Tuganov üksinda ei jõua filme vajalikult hulgal lavastada, mille tõttu vajati filmi võttegruppi teist režissööri. Tuganov pakkus seda võimalust Heino Parsile. Parsi enda sõnul ootas ta seda pakkumist ning võttis töö heameelega vastu.
Pars töötas nukufilmis kuni 1988. aastani, mille järel ta läks pensionile. Pensionärina tegi ta veel kaks filmi „Hernes“ ja „Päkapikud piiluvad“.


„Me alustasime lastefilmidega. Ma ei tea, et mingeid arusaamatusi oleks tekkinud. Selle, mis professionaalsusest vajaka jäi, tegi tasa meie filmide värskus, kaasaaegsus, see miski, mis eesti nukufilmi loomingule algusest peale ainuomast ning iseloomulikku oli,“ ütleb Pars.

Peaaegu kogu Heino Parsi looming suunatud lastele. „Kogu aeg mõtlen ma laste peale,“ räägib filmilooja ise. „Peaaegu kõik, mis ma olen teinud, on pühendatud neile. Ka sel juhul, kui olen vaadanud loodusesse, püüdes näidata elu ebatavalisest vaatepunktist. Kõigi vahenditega tuleb võidelda inimese muutumise eest poeetilisemaks, rikkamaks. Tuleb võidelda kalestumise ning ükskõiksuse vastu, alasti ratsionalismi roostekorra vastu, mis meie ajastul hakkab tihti juba varases eas hinge uuristama“
Heino Parsi debüütfilm „Väike motoroller“ pajatab motorollerist, mis kukub välja mänguasju vedavast autost ning selle seiklustest. Siin on animatsioon veel üsna algeline, motorolleri liikumine on näiteks pööretel tinglik. Selguseta jäävad ka mõned episoodid. Näitena võib tuua filmi teises pooles koha, kus motoroller sõidab siilile otsa sõites oma kummi puruks. Siili ilmumisel pole ei loogilist ega ka reziiliselt sisulist kandepinda. Tundub, et režissöör on lähenenud loole vabalt ning pannud rõhku rohkem vormile ja filmis esinevatele efektidele
Selles dramaturgiliselt selguseta naiivses loos tuleb esile looja eriline suhtumine teemasse ja materjali. Debüütfilmis hakkavad sirguma algaja režissööri tulevaste huvide ja kiindumuste võrsed, juba siin on ühendatud talle kaks kõige tähtsamat elementi: kõlbelisus ja loodus. Sellest peale on loodusvaatlus ja laste murede, veidruste ning kalduvuste ring tema loomingus põimuva kahe liini peamine sisu.
Tagasi vaadates ei ole Heino Pars oma režiilise tööga rahul: „“Väike Motoroller“ oli alles alguse asi, üsna kobav ja katsetusmaiguline. Oma loomingu esindusprogrammist jätaksin selle välja. Montaaž on liiga hakitud, võtteplaanid lühikesed, lapsnukud ilmetud. Ainult väikesel motorolleril endal polnud laste silmis viga midagi.“

Operaator Kõpsu sünd

Pärast „Väikest motorollerit” tegid Pars ja tema tiim ( koos kunstilise direktori Georgi Štšukini ja stsenarist Kalju Kurepõlluga) esimese Eesti animatsiooni seriaali kordumatu peategelase operaator Kõpsuga. Kokku on seriaalis neli osa. Kõps kutsub vaatajad kaasa erinevatele eksootilistele ekspeditsioonidele - seeneriiki, marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki.
Võib väita, et operaator Kõpsust peategelasel on palju ühist Heino Parsi endaga. „Mul on tugev side loodusega. Mu isal oli suur aed ja ma mäletan, et kõige ilusam aeg oli kevadel, kui kõik õunapuud olid õitsemas. Meie puud olid siis oma 30 aastat vanad ja nende oksad olid tihedalt omavahel seotud, moodustades lillelise katuse. Siis veel ronisin puude otsa ja istusin seal tundide viisi.”
Samas olid operaator Kõpsu filmid midagi enamat kui lapsepõlvenostalgia, iga film oli ka informatiivne ja hariv.
„Umbhull marjakorjaja, nagu ma olen, hulkusin tihtipeale metsas imetledes fantastilist värvide mängu ja vormide kordumatust, mis peitub tavalises metsaaluses looduses. Hakkasin mõtlema, kuidas seda mikromaailma lapseni tuua ja leidsin, et kõige õigem oleks seda teha lapsele lähedase mänguasja – nuku kaudu. Operaator Kõps oli üks võte, kuidas saab minna väiksesse maailma ja näidata seda suurelt. Idee oli teha mitte lihtne ringkäik looduses, vaid anda vaatajale sealjuures uusi teadmisi teda ümbritsevast. See pidi olema visuaalselt huvitav ja võimaldama ühtlasi kasutada dialoogi, et pilti täiendada mõningase teabega botaanika vallast.“
Esimesel pilgul tavalisena tunduvad asjad –mida siin nähtud filmitegija kaamera, erilise, teraselt tähelepaneliku ja targa silma läbi nagu hoopis uuesti – omandavad kütkestava fantastilise, muinasjutulise oreooli, muutuvad nagu esmaavastuseks, imetaoliseks.
Sarja esimene film on 1964. aastal vändatud „Operaator Kõps seeneriigis“, mille stsenaariumi kirjutas režissöör ise. Kuigi filmile anti luba, suhtus „Tallinnfilm“ stsenaariumisse umbusuga.
Olles aga veendunud kõige huvitavuses, millest ta räägib, ei karda Pars alustada filmi Kõpsu saabumisega seenespetsialistist professori juurde, kes operaatori seeneriiki ekskursioonile viib ja talle loengu peab. Seeneriiki jõudes näitab Kõps suures plaanis ja ebatavaliste rakurssides selle mitmekesiseid asukaid. Viitvõtete abil näidatakse seente tormilist kasvamist. Eraldi jagatakse vaatajale teavet mürgistest seentest ning jagatakse õpetussõnu nende äratundmiseks. Ei jäeta kasutamata ka asja puhtpraktilist külge – saanud kingituseks kõige maitsvamad seened, valmistab Kõps neist hiljem maitsva roa.
Kuna tegemist oli osaliselt õpetliku filmiga, anti algset stsenaariumi lugeda ka pedagoogidele, kuid nende soovitused olid Heino Parsi sõnul filmi tegemise seisukohalt tema jaoks täiesti kasutud. Režii ehitas ta üles oma nägemuse järgi, pidades silmas, et lapsel oleks huvitav pildis toimuvat jälgida ning anda lapsele tema arvates esmaolulisi teadmisi.
Filmis näidatavad seened ja kommenteerivad tekstid pani Heino Pars kokku koos kunstnik-lavastaja Georg Štšukiniga, kelle hobi oli joonistada üles erinevaid seeni ning nende kohta teaduslikke andmeid koguda, otsida nende ladinakeelseid nimesid ning säilitada neid oma kollektsioonis. Kontrolliks kutsuti filmis näidatavaid seeni ja tekstilist materjali analüüsima Tartu Riikliku Ülikooli mükoloog Kuulo Kalamees.
Kui siiani populaarteaduslikus filmis kasutati vahel ära multifilmi meetodeid ja vahendeid, siis nüüd toimub Heino Parsil omamoodi vastupidine protsess. HeinoPars haarab filmis enda alla mängufilmiliku võttestiku täiendamaks ning arendamaks multifilmi võimalusi.
„Operaator Kõps Seeneriigis“ pälvis nii publiku kui Tallinnfilmi poolt heakskiidu. Heino Pars meenutab, et kui ta Tallinnfilmi komiteesse läks, võeti film vastu aplausiga, mis oli tolle aja kohta küllaltki erakordne juhtum.

Parsi loomingu nael

Nukufilmi varasemal loomingul oli ka veel teistsugune mõõde. Sel ajal kui Pars tegeles 1960-ndatel valdavalt Operaator Kõpsu seeriatega, hakkas Tuganov lastefilmide hulka pikkima täiskasvanutele suunatud satiiri. Tuganovi satiiri teeb eriti huvitavaks see, et ta sulandab eestlasliku identiteedi ühte (läbi tegelaste ning eesti kirjanike ja kunstnike panuse) lääne kultuuri aspektidega.
Vormilt eksperimentaalse ühiskonda käsitlev satiirini jõudis Pars oma filmiga „Nael“ 1972.aastal. Film koosneb neljast lühipalast „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja “Tsirkus“
Üldistatult, samal ajal aga erakordselt väljendusrikkalt tulevad neis novellides esile kavalerist naela, uudishimulikust tallalakkujast ja haamri, tänaval kakluste ja miilitsaosakonda sattuvate joodikust naelte ja ning lõpuks naelast loomataltsutaja ja lõvi omavahelised suhted. Nagu pantomiimis, sõnadeta tegevuses alati, on siin kõik, üles ehitatud reaalse inimtegevuse äratundmisel, üldistamisel.
Terve aastakümme enne John Lassieri (režissöör ameerika arvutistuudios Pixar), kes hakkas isiksustama tavapäraseid esemeid nagu lamp ja gloobus, tegi Heino Pars oma „Naela“ filmi valmis ilma arvuti abita, saavutades samaväärse efekti.
Idee tekkis Heino Parsi sõnul juhuslikult. Tehes oma suvilas puutööd juhtus ikka, et ta mõne naela kõveraks lõi. Kõverad naelad äratasid aga Parsi tähelepanu oma ekspressiivsusega ning paelusid režissööri eelkõige vormiliselt.
Kuna Nõukogude ajal oli palju keelde ja mitmeid tabuteemasid, siis loeti piltidest ja kujunditest välja palju rohkem, kui seal tavaliselt oli. Eestis oli allegooriate kasutamisel heaks näiteks absurdi karikatuur. Kui mõne tegelase näo juures kasutati musi pakse kulme, tõmmati kohe paralleele Brežneviga. Nii oli üldsusele loetavate märkidega võimalik kritiseerida poliitilist korda.
Filmi satiiriline sisu aga äratas Moskva tähelepanu. Parsil oli valmis kirjutatud 17 lühipala, mille seast oleks saanud toimetaja valida filmi sobivad lood. Stsenaariumi kirjutamisele pani Pars rohkem rõhku kui tavaliselt, sest alguses süüdistati teda formalismis. Kohalikul „Tallinnfilmi“ tasandil ei julgenud aga mitte keegi filmi omal vastutusel Goskinosse ülevaatamiseks saata ning Parsil tuli endal üksi sõita Moskvasse filmist aru andma.
Moskva vahet sõitis Pars kolm korda ning iga korraga tuli stsenaariumis sisse viia muudatusi. Lõpuks sai Pars filmi tegema hakata, kuid seda tingimusel, et ta esitab enne monteerimist musta materjali ülevaatamiseks. Kui must materjal oli Moskvasse esitatud, jäeti sealt välja filmi viimane osa, kus vanad ja roostes naelad on kadedad noore ja jõudu täis naela üle ning püüavad viimase kinni. Olles kinni põimitud vanade naelte poolt hakkab ka noor ja tahtmist täis nael roostetama. Sellest loost peegeldus selgelt nõukogude poliitika ja ühiskonna kritiseerimine. Seda märkas ka Goskino juhtkond, kes filmitud viienda, roostes naeltega episoodi, välja jättis.
Tehniliselt oli seda filmi raske lahendada - selline võtteprobleem oli esmakordne. Alguses tuli lahendada naelte materjali probleem. Alumiiniumi oli raske väänata, sest faasi täpselt tagasi keerata oli võimatu. Keemikud soovitasid kasutada kulla ja hõbeda segu, kuid see oleks kokkuvõttes läinud liiga kalliks maksma. Lõpuks otsustati kummi kasuks. 50 % ulatuses tuli võtete ajal kasutada peegleid, et saavutada naelte alla vari. Tulemuseks oli selle aja kohta lihtsate vahenditega märkimisväärne tehniline lahendus, mis pälvis ka rahvusvahelise tunnustuse.
„Kõik algas selle filmi puhul eksperimentidest, kuidas ülitinglikkusega midagi väljendada. On vaid üldfiguur ja liikumine, mis kannab ka emotsionaalset laengut. „Nael“ oli tõeliseks eksamiks ka nukujuhtidele. Asja mõnu seisneb selles, et väga täpse plastika abil saab mõtet edasi anda ka väga tingliku eseme kaudu. Multiplikaatoritele on see lausa eksamitöö, sest puuduvad igasugused abistavad vahendid. Otseseid eeskujusid polnud. Tõsi, Saksa DV-s oli tehtud filme traatviguritega, kuid sealgi on traadist vormitud tegelaste kontuurid. Tuli välja mõelda väikesed banaalsed lood, et vaataja mõistaks kergemini, mis ekraanil toimub. Meil olid naelad kui niisugused ja ülesanne painutada naela näiteks nii et , et vaataja saaks aru, et tegemist on lõviga. Vahest olime oma ülesandega arusaamise piiri peal- näiteks „Naela“ neljandat lugu „Tsirkust“ aitavad suuremalt jaolt lahti mõtestada helitaustad.“
Filmi koomika johtub naela materjalist tuleneva jäikuse ja tema inimliku, loomuldasa painduvat, elastset ainest eeldatava tegutsemisviisi vastuolust.  Tänu juveliirsele elustamisele on jäik metall saavutanud väljendusjõu, mida iga miim võib kadestada. Nagu pantomiimiski, nii ka selles sõnadeta tegevusel, põhineb kõik äratundmisel, täpselt antud vihjetel.
„Naela“ näol on tegemist nukufilmi ühe olulise sammuga avangardismi poole. Filmis minetatakse täiesti traditsiooniline nukk ja inimlikke jooni mängivad maha naelad. Selle filmi kohta võiks öelda: peaaegu et täiesti avangardistlik. Miks mitte täiesti? Sellepärast, et mängureeglid selles filmis olid klassikalised.
Kuigi film oli nii ideeliselt kui ka tehniliselt täiesti erakordne, on tähelepanuväärne seik see, et filmi ei lastud peaaegu mitte ühelegi rahvusvahelisele festivalile. Rahvusvahelisele festivalile pääses „Nael“ vaid üks kord Itaalias, kus teda hinnati tehnilise saavutusena. Esemete elustamist ei olnud enne Heino Parsi mitte keegi ka rahvusvaheliselt proovinud.
Heino Parsi esimene satiiriline film „Nael“ on kahtlemata ka üks suurimaid režissöörist stsenaristi õnnestumisi, mis jagas 1973. aasta kevadel Alma-Atas esikohta koos ülipopulaarse seeriaga „Oota sa!“.
„Nael 2“ järgens 1981.aastal. Film koosneb kolmest naeltest peategelastega lühipalast , mis käsitleb ühiskondlike probleeme. Pars tunnistab, et selle teema taaskasutamine oli tingitud natukene uue stsenaariumi idee puudumisest. Samas oli ka tahe teha ära „Naela“ esimesest osa välja jäänud lood. Tsensuur oli kaheksakümnendate aastate alguses läinud veidike leebemaks ning „Naela“ esimese osa edu tõttu oli kergem naeltest peategelastega uut stsenaariumi läbi suruda. Seekord oli Goskino suhtumine leebem ning „Nael 2“ õnnestus Parsil ära teha ka esimesest osast välja jäänud lühilugu roostes naeltega. Parsil õnnestus teha peategelastest naeltega teine seeria täielikult oma tahtmise järgi. Osaliselt kasutas Pars ka 9 aastat tagasi filmitud kaadreid.
Naeltegelaste teine osa on aga natukene kehvemini loetav. Kuigi sisult on „Nael 2“ keerulisem, on see ka raskemini jälgitav. Esimeses osas ei kasutanud Heino Pars naeltegelaste taustaks muud, kui ainult valgust, selles filmis näeme aga tagapõhjal linnamaastiku. See võib olla põhjus, miks naeltegelaste tegevus jääb nõrgemaks.
„Nael 2“ ei mõjunud enam nii uudsena kuna on ka ehk sisult raskem ja olemuselt kuivem.

Allikas: Aleksei Tenusaare proseminaritöö Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas