Kaljo Kiisa ebatavaline elu

( intervjuu on tehtud 2005.aastal ja avaldatud ajakirjas Teater.Muusika.Kino nr 12, 2005)


Annika Koppel


Kaljo Kiisk sai 3.detsembril 80-aastaseks. Tema elus on saabunud ebatavaline aeg, sest aastakümneid töödega rakkes olnud ja pikema puhkuseta läbi ajanud mees on nüüd vaid mõned korrad kuus seotud teleseriaali „Õnne 13“ võtetega.
„Ülejäänud aeg kulub praegu lihtsalt kokkusaamistele ja palju on olnud ka mälestuste heietamist,“ ütleb ta. „Varem tegin pidevalt tööd ja olin sellega hästi harjunud, mulle meeldis rohkem olla koormatud kui vaba. Aga ega ma ei saa praegugi öelda, et oleksin unustatud, oma vanuse kohta mingisugune koormatus mul veel on. Siin sõbrad teatrist ütlevad, et ole valmis, Kaljo, üht teist anname sulle veel teha ja heameelega teen, miks mitte. Niisuguseid põgusaid kokkupuuteid oma professionaalse alaga võib veel tulla. “

Olete varem mitut puhku rääkinud filmist, mida tahaksite teha. Kuidas sellega on?

Mõni aasta tagasi mõtlesin, et teeks veel ühe töö ära, aga jumal tänatud, et mul on kaine pea, milles enamvähem mingisugune aru sees. Enam ma unistuste täitumist närviliselt ega hüsteeriliselt ei oota.
1993.aastal oleks võinud ju veel alustada, aga 1995 läksin riigikokku, istusin seal kaheksa aastat. Alles 2003. aastast olen vaba poiss. Ja praegu küll ei ole mõtet midagi alustada. See oli tore mõte, aga väga kalliks oleks läinud. Minu vanuses oleks säärase asjaga peale hakata väga suur rumalus.

Missugusest filmist te siis unistasite?

See on omamoodi hüperbool oma armastatud “Hullumeelsusest”, mille tegevus toimuks samuti Alatskivi lossis. Lühidalt oleks lugu järgmine: üle maailma on kuulujutt lahti, et Eesti on niisugune riik, kus saab stressi ravida, ükskõik kui kaugele arenenud või raske see ka poleks. Ja inimesed tulevad siia üle kogu Euroopa, värava taga on järjekord 25 -30 km. Autod kõik välismaa numbritega, räägitakse kõiki Euroopa keeli. No kujutage ette, missugune raha oleks selleks läinud!
Plaanisin pöörase dünaamikaga tegevustikku. Ja lõpuks need, kes on ennast ravima pääsenud, leiavad, et see on täielik hullumaja, siit peab ära minema. Nad valmistuvad põgenema, aga hommikul tuleb organiseerija ja ütleb, et asi jääb ära. Miks? Sest aed on ära koristatud.
Stsenaarium ei ole valmis, aga ideena käis see kaugemalt läbi kui Eesti. Aga las ta siis olla, vahel hea mõelda selle peale. Käisin suvel jälle Alatskivi lossist läbi, mul on sealt väga head mälestused. Lossi remonditakse ja muuseas, need väravad, mis said tehtud siis, kui filmisin “Hullumeelsust”, on praegugi ees.

Kui võrdlete filme ja filmitegemist praegu ja nõukogude ajal, näiteks „Hullumeelsuse“ filmimise ajal, siis mis on peamised erinevused?


Ei saa võrrelda, sest aeg oli nii palju teistsugune, küllap on praegu seda raske ette kujutadagi. Mul pandi kaks filmi kinni – “Jäljed” ja “Hullumeelsus”, neid ei lubatud üleliiduliselt näidata. Eestis siiski näidati. See situatsioon juba ise lõi oma mängureeglid, su mõttelend oli kogu aeg mingisuguste kääridega piiratud. Hakkasid kuhugi minema ja juba pidid väänama mõtte kusagile mujale.
Kunsti juures peavad hing ja mõistus olema sünkroonsed, minema väga ühte teed, dünaamiliselt. Niisugust asja ei saanud tol ajal olla, aga midagi ei ole teha.
“Hullumeelsusega” olen käinud Argentinas ja Euroopas ringi ja seda on hästi vastu võetud, ehkki see on juba vana film. Omas ajas oleks ta hoopis teistmoodi mõjunud, sest film on ikkagi seotud ajastu ja selle hingamisega.
Meie aja tegijad olid ka siiski täitsa vaprad, ma ei saa oma kolleegidele midagi ette heita, näpuga näidata või nukralt ohata. Vastupidi, tollal tehtud filmide hulgas leidub väga toredaid pärleid. Ma ei hakka mingit nimekirja siin tegema, nad on ju kõik mul koolivennad – Kromanov, Kruusement, me oleme ju GITIS-e poisid, tulid Müür, Käsper... see oli oma seltskond. Väga hästi saime omavahel läbi ja olime üksteisele moraalseks toeks, ei mõelnud nii, et ah sa kurat, peaks tema nüüd lendama vastu maad...
Minule on eesti filmi teekond tänase päevani täitsa tore ja huvitav. Loomulikult on siin vaieldavaid asju ja probleeme küll, ja see peabki olema. Kuid ei ole vaja silmi maha lüüa selle valdkonna tööde ja tegemiste ees. See on kõige tähtsam!

Aga tänane Eesti film?

Kui on aega, vaatan ikka uusi filme, tunnen ju noori kenasti, olen isegi neid Pedagoogikaülikoolis mõnda aega õpetanud, tegin nendega näitlejaetüüde. Tublid ja toredad poisid. Jaak Kilmi –Rene Reinumägi noortefilm “Sigade revolutsioon” ja Rene Vilbre “Röövlirahnu Martin” – väga kenad dünaamilised tööd, toreda mõttelennuga tehtud.
Film võib Eestis võrdselt seista teiste kunstialade kõrval, loomulikult on võib olla tippe ühe juures rohkem ja kõrgemaid, teise juures huvitavamaid ja säravamaid, aga nii peabki olema.
Ma usun, et tuleb ka eesti filmis oma suurkuju, maailmakuulsus. Aga siin pole vaja põrandat ette tsementeerida, et ta saaks ilusti käia. Selles ei ole asi. Ta lihtsalt tuleb kusagilt ja hakkab järsku tegema filme, mis köidavad kõiki ja kogu maailma. Niisuguseid asju eriti ette planeerida ei saa.

Kas olete mänginud mõttega, mis kõik oleks võinud olla, kui oleksite sündinud teisel ajal?

Ei ole. Olen ainult kirunud situatsioone, kui mul filmidega halvasti läks. Olen see, kes olen – olen teinud filme, mis on head ja mis ma olen valesti teinud, seda ma ka ei hülga, vaid seegi on minu tehtud.

Missuguseid oma filme sooviksite esimeses järjekorras alles hoida tulevaste põlvede jaoks?

Tulevasele põlvele võib vahel vaja olla hoopis sellist teost, mida mina ja teised ei märkagi ja katsuvad õlgu kehitades temast mööda minna. Aga saja aasta pärast võib olla ütlevad, et vaata, mis on tehtud. Tähendab, ebahuvitav töö on niisuguse toreda punktini jõudnud, sääraseid asju võib ajalugu teha.
Mul endal on südamelähedasemad siiski “Hullumeelsus” ja “Nipernaadi”. “Jääminek”, minu esimene iseseisev film, oli mulle ühtlasi suureks kooliks. Minu nö filmiisa Jossif Heifits, Lenfilmi kuulsamaid rezissööre, luges stsenaariumi ja nägi esimesena “Jääminekut”, tuli Leningradist siia ja vaatas. „Jääminek“ on mulle omamoodi armas, sest mis näitlejad seal mängisid kõik: Kaarel Karm, Hugo Laur, Katrin Välbe jt.
„Metskannikesed“ on mul küllaltki terviklik tempofilm. See on ka välismaalastele meeldinud, üks ütles, et seda peaks ameeriklastele näitama.Isegi „Saja aasta pärast mais“ võiks veel siin nimekirjas olla, sest Krjukovi ees, kes mängis Kingisseppa, võtan mütsi maha. See oleks võinud olla veel palju huvitavam, sest Mati Unt kirjutas stsenaariumi, ent sealt võeti kümned episoodid välja, lihtsalt ei lubatud.
Filmide „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Saja aasta pärast mais“ olid kirjad meie komiteelt, et film kinni panna. Tegemise ajal. Mind kutsuti isegi Pikale tänavale välja aru andma.
Üleliidulistel Jerevani filmifestivalilt tõime filmiga „Surma hinda küsi surnutelt“ parima naisnäitleja, operaatori ja parima filmi preemiad. Mul on see auhind siiamaani alles, puhas kristall. Sellistest asjadest saan hea enesetunde. Eestlased tegid puhta töö.


Nüüd, kui me Eesti film 100 projekti raames püüame vanu filme taastada, peame neid Moskvast ostma, sest algmaterjalid asuvad seal Gosfilmofondis. Teile olevat omal ajal negatiive pakutud?

Jah, arhiivi asedirektor helistas mulle kusagil 1990.-ndate algul ja ütles :“Kaljo Karlovits, me revideerime siin oma asju ja ruumi on vähe. Kas te tahaksite oma filmide negatiive endale, me võime teile saata?“
Tean, et Gosfilmofondi hoidlad Belõje Stolbõs on väga head. Kui filmiga „Surma hinda küsi surnutelt“ Los Angeleses Hollywoodis käisin, siis seal öeldi ka, et see on maailmatasemel säilitamise koht. Pakkumine tuli ootamatult ja mul poleks olnud negatiive kusagil hoida. Mõned filmid on isegi raisku läinud siin, nüüd on muidugi ka meie filmiarhiivis võimalused olemas. Ütlesin siis ei, nüüd tuleb maksta rasket raha, et koopiat saada.

Kuidas teile tundub, kas parem on ideoloogiline tsensuur ja piiratud vabadus, aga probleemivabalt laekuv filmiraha, või loominguline vabadus ja suurem majanduslik pinge nagu täna?

Loominguline vabadus kaalub kõik üles, mis siin rääkidagi. Sest kõik, mis ma olen teinud, siis kogu aeg on midagi kuklas tiksunud, et oot-oot, nii vist ei saa, ei lähe läbi. Kui oled juba korra vastu näppe saanud, siis midagi ei ole teha, üks pisikene mootor kogu aeg töötab.
Kui „Hullumeelsust“ Moskvas ära andsin, siis läbivaatus oli väikeses saalis, kus kinokomitee esimees ja toimetajad vaatavad filmi. See oli puupüsti täis, mõned istusid põrandal, eks sõna oli vist laiali läinud. Kui film lõppes, tõusis aseesimees püsti ja ütles: „Arutamist ei tule, Kaljo Karlovits, lähme alla.“ Seal all ütles: “Istu, võta kohvi. Tead, tuleb väga palju pahandust.“ Kirjutas mulle aga ikka veel honorari, küll kõige madalama kategooria oma.

Te pidite tegema kompromisse. Kas „Punane viiul“ on kompromiss?

Jah, ja sellega läksingi alt, sest see on mu kõige halvem film. Ma ei saa päris nii öelda, seal on ka ilusaid kohti, kuid tükk ise on banaalselt ideoloogiline, kunstiline väärtus puudub.
Ma ei ole elus olnud arg ei psüühiliselt ega füüsiliselt, olen palju üle elanud, aga esimest korda tundsin siis, kuidas mul oli kogu aeg korrektor peas: oot –oot, pea nüüd, kas nii ikka saab. See oli lihtsalt totrus!
Siis juba kõige punasemad poisid köhatasid ja vaatasid otsa, umbes nii, et kuule Kaljo, mis sa nüüd tegid! Niisugused asjad on olnud ja ära on elatud...

Olite pikka aega Kinoliidu eesotsas ja alguses isegi parteituna. Kuidas see sai juhtuda?

Kinoliidu esimees olin 23 aastat. Kinoliidu praegune maja ju minu ajal ehitatud. Enne oli siin Poola saatkond sees. Saime Moskvast raha ja tegime kinomaja. Selles suhtes on mul süda kerge ja hea mäletada oma filmikollektiivi, meie stuudiot ja kinoliitu, sest kõik need aastad, kui mind valiti – olin viis korda kinoliidu eesotsas –, pole mind kusagilt kõrgemalt poolt ega ametlikult siia pandud, vaid hääletatud. Kõige rohkem oli mu vastu vist kuusteist inimest. Need aastad olid väga head. Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Rahvast käis siin palju.
Pärast esimest aega tuli moment, kus keskkomiteest helistati Tallinnfilmi direktorile, et Moskvast on tulemas suur skandaal. Et ainsana on Eestis loomingulise liidu esimees viis aastat olnud parteitu. Ja siis tuli üks minu väga hea tuttav, haruldane mees, kadunud Peeter Künnapu, ja küsis, et miks sa parteis ei ole. Ja mina mõtlesin: surm siin või Siberis! Rääkisin talle siis oma mineviku – Eesti SS leegion. Narva jõgi, Sinimäed...
Kui lõpetasin, valitses kaks-kolm sekundit vaikust ja ta ütles: “Kaljo, seda juttu ei ole meie vahel olnud. Homme anna avaldus.“ Tema suust ei läinud see kusagile, aga ise ta oli korpuse mees, me olime ju ka rindel vastasleeris.


Läksite mobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke nagu tuhanded ja tuhanded teised, kas saksa või vene vägedesse. Aga kas see oli ka teie oma tahtmine?

Mina läksin täiesti hea meelega. Enne seda olin omakaitses, mu isa oli kaitseliitlane. Tema läks sakslaste ajal omakaitsesse ja mina läksin ka, ta ütles küll, et nii noor, mis sa nüüd, aga eriti ei vaielnud. Meil oli kaks püssi kodus seina peal. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud meil peres mingisugust ohkimist, ütlesin: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli täiesti normaalne asjade käik.
Tallinnfilmis teadis minu Saksa sõjaväes olemisest veel seda veel vaid Arvo Kruusement, kes oli noorem ja sõjaväeteenistuses. Ja Heino Pars, kellega me olime koos ühel ajal õppelaagris ja haigelaagris. Ühe aasta poisid ju! Ta sai haavata ja läks kinni veel.
Aga sakslased andsid meile Sinimägedest taandudes Pärnus võimaluse kadumiseks, mida ma ka koos teistega kasutasin.

Kas venelased teie mineviku vastu huvi ei tundunud?

Mul oli keeruline, kui lõpetasin keskkooli, läksin ju polütehnilisse instituuti, keemia- mäeteaduskonda, tahtsin mäeinseneriks saada. Loomulikult, Virumaa poiss, isa töötas põlevkivitehases. Aga õpingute ajal nägin ajalehes kuulutust, et Tallinna teatriinstituuti võetakse noormehi vastu. Ja sinna ma sain.
Aga siis hakati mind välja kutsuma, et te olete 1925.aastal sündinud ja kuidas sõjaväega oli. Ma ütlesin, et mu isa töötas sõjaväetehases ja see andis vabastuse. Aga kutsuti veel ja see tegi olemise kõhedaks. Ja kui tuli võimalus Moskvasse õppima minna, siis me Arvo Kruusemendiga ka läksime. Kui tagasi tulin, olin oma poiss, keegi ei küsinud enam midagi.

Kas päriselt ära minna ei tahtnud?

Sel ajal ei saanud enam ja ei tulnud kõne alla ka, sest mul oli väike tütar. Abiellusin 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui Moskvas olin, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks. Nii et saime koos olla, meil oli üks imeväike tuba, 7 ruutmeetrit umbes.
Varsti oleme koos kuuskümmend aasta Siisiga koos elanud. Nii kaua? Pole siin saladust absoluutselt mitte midagi. Lihtsalt elame ja kõik, tunneme rõõmu teineteisest ja kakleme... Loomulikult, see käib asja juurde, ega elu ei ole ainult nunnutamine, ikka enda eest seismine ja oma vigade õigustamine teinekord ka. Nüüd on meie lapselaps, Elo, juba suur inimene.

Alustasite ju näitlejana, kuidas filmi jõudsite?

Kui Draamateatrsse tulin, tegime kohe esimese lavastuse Kulno Süvalepaga „Kevade“. Mängisime Orgulasega vaheldumisi Tootsi ja Tiuksi. Saalid
olid puupüsti täis ja tütarlapsed ootasid meid peale etendust tagaukse juures ja küsisid autogramme.
Siis kutsuti mind Tallinnfilmi, kuhu tuli üks vene rezissöör Jegorov tegema siinmail eismest kunstilist filmi „Jahid merel“. Öeldi: „Meil rezissööre pole, aga ta on umbvenelane ja kedagi on vaja appi ja ka õppima, me maksame teile 180 rubla kuus.“ Issand, see oli õudne raha! Draamateatrist sain vist 60 rubla. Suvel vaba aeg, mina teen tööd heameelega!
Mul ei sobi rääkida, aga need kes rändasid mööda liitu, ei olnud rezissöörid, need olid lihtsalt mingisugused läbikukkunud sellid, kes tegid siin ja seal ja peamiselt jõid hommikust õhtuni. Jegorov istus põõsa alla, õllepudel kõrval ja ütles:“ Sina, Kaljo Karlovits, vaata ise, saad aru küll.“ Teda ei huvitanud üldse, kuidas teha, peaasi, et on näha.
Järgmisena sain teha „Juunikuu päevad“ koos Nevezininga. Aga esimene tõsisem töö oli „Vallatud kurvid“. Dagmar Normet tõesti kirjutas kena stsenaariumi ja Moskvast tuli üks liidu parimaid rezissööre Juli Kun. Jumala õnn, et tuli, sest tema tundis tehnikat väga hästi. Tegime ka panoraamvariandi, NL oli ainult üks panoraamekraan Moskvas ja kolm kuud näidati panoraamvarianti ka Pariisis. See oli juba tõsine töö, see oli huvitav. See pani mulle filmitöö pisiku sisse, nii et sõitsin Lenfilmi Heifitsi juurde, luusisin kuude viisi võttegruppide juures ja laboratooriumides. Algasin ABC-st, ma polnud ju kinoinstituuti lõpetanud ja pidin hulga iseseisvalt õppima, mis teistel juba teada oli.

Alustasite filmis iseõppijana, aga olete Eesti üks viljakamaid kui mitte kõige viljakam filmirezissöör.

Jah, rezissöörina olen teinud 13 filmi. Mul on olnud häid õpetajaid ja nõuandjaid – Mihhail Rom, Julius Kuni kaudu sain temaga tuttvakas. „Jäämineku“ vaatas ka Rom läbi, andis nõu. Ja Heifits. Nemad avasid minu jaoks selle tee, kuidas rezissöör peaks mõtlema.
Eks iseõppijad ole teisigi olnud. Mõnikord selline asi teeb töökamaks ja otsivamaks. Mina olin tõesti väga koormatud, aga hiljem olen vaadanud, et polegi midagi nii väga tühja tehtud. Tänu niisugustele inimestele, kes suunasid ja kui ikka süvenesid, siis hakkasid tasapisi õiget teed pidi sammuma.

Kuidas oma Riigikogus veedetud aastatele tagasi vaatate?

Ma ei läinud ise, mul poleks vist pähe tulnudki. Minu juurde tuli klassiõe vennanaine, Valve Kirsipuu, kes naerunäoga ütles, et nüüd lähme. Mulle meeldib, kuidas ta käitub. Mulle meeldis nende programm, see oli lihtne ja selge. Ja suurepärased inimesed muidugi.
Valimistel esitati mind nii Ida- kui Lääne-Virumaal. Sain 4500 häält, 101 liikme hulgas olin häälte arvult 24. kohal. Teisel korral kandideerisin Järvamaal ja läksin ka seal läbi.
Ega mul kerge riigikogus kerge ei olnud. See õiguseparagrahvide tundmine ja seaduste lugemine on ikka meeletu töö. Mul vedas, sest olin ühes toas Tiit Käbiniga, ühe meie parima juristiga, kes andis nõu ja õpetas mind.
Kolmandat korda kutsuti mind ka, aga siis ütlesin, et ei tule. Tervise poolest ma võinuks ju veel istuda, aga mõni käik elus võib inimese narriks teha.
Aga käin neid nüüd üle kuu Toompeal vaatamas ja Reformierakond meeldib mulle konkurentsitult siiamaani.

Naljatasite kord populaarse teleseriaali kohta, et ei teagi, on see õnne või õnnetus? Kumb siis ?

Päris õnnelik asjakene ikka, kümme aasta oleme seda teinud.
Mis mind häirib – teinekord tekitab alaväärsuskompleksi see, kui nüüd, 80—aastaselt tekib tunne, et pea ei võta enam nii kergesti. Ma unustan. „Õnne 13“ on mulle õnn selles mõttes, et saan mälu treenida. Tunnen küll ja küll vanu inimesi küll, kes tõusevad püsti ja hakkavad minema, teevad sammu ja küsivad siis :kuhu ma pidingi minema?

Teil veel nii ei ole?

Juba sinnapoole kisub, kallis laps! Selles ongi kuramuse asi. Mul oli kunagi ikka tõesti hea pea, kiiresti sain kõik pähe. Nüüd on mul neli lauset ja läheb neljas päev! (Naerab) Ega „Õnne 13-s“ pole mingit hirmsat loomingulist tööd, aga see ikka annab professionaalsetele oskustele rakendust. See hoiab elukutse juures ja teen seda päris hea meelega.
Kui tehakse ettepanek teatris midagi teha, siis selle ma võtaksin vastu niikaua kui tean, et suudan osa õigustada. Ega ma ei taha end publiku ees narriks teha, peab ikka enesekriitikat olema. Kui täiesti järsku jääda nii, et midagi pole teha, ma ei kujutaks seda veel ette.

Kas oskate nõu anda nendele noortele, kest täna filmi pürgivad ja kelle silm särab soovist midagi ära teha? Mida nad peaksid teadma?

Nii tark ma ei ole. Karakterid on erinevad, saatused, elu ja tööteed samuti, tehakse erinevaid järeldusi. Ei ole vastust, mis sobiks kõigile. Ütlen vaid, et ma ise pole ka noorest peast ja üldse elus kellegi õpetusi nii väga kuulanud. Olen endaga niivõrd kimpus olnud, olen enda üle niisugust ootamatut rõõmu tundunud, ja vahel ma ei suuda teistele üldse selgeks teha, miks.
Polegi rohkem vaja kui üksnes põhimõtteliselt heatahtlikku suhtumist inimesse, kes tööd teeb. Sest kui midagi läheb käest ära, siis tark inimene saab sellest ise väga hästi aru. Mõnikord võib natuke öelda ka, ta teeb ise järeldused. Võib näidata kätte teeotsa, kus otse ja kiiremini saab – need, kes seda oskavad, on head õpetajad ja neid hinnatakse.
Aga peamine elus on suhe meie kaasinimestesse, kaastöötajatesse, ka naabritesse. Sellest, millise silmaga inimesele otsa vaatad ja kas sa ühe või teise kohtumise ajal üldse midagi ütled, oleneb palju. Tark inimene saab sellest aru, viipab ja kõik ongi korras.