22.02.1920 – 22.03.2007

87. eluaastal suri meie filmi ja Eesti kultuuri suurkuju, rahvusliku animatsiooni looja Elbert Tuganov.
Aastatel 1958-1981 lavastas ta peamiselt enda stsenaariumi järgi 38 nukufilmi ja 9 reklaamfilmi aastatel 1983-1985 . 1950. lõpul ja 1960.  aastate algul tõid Tuganovi nukufilmid tollal tõsimeelsesse ja isegi steriilsesse nõukogulikku filmikunsti sooja huumorit ja vaimukust, kõnelemata juba tollal uudse nukumaailma enda särast.
Elbert Tuganov sündis 22. veebruaril 1920 Bakuus. Tema isa, osseedi suurmaaomaniku perest pärit skulptor ja ema, eestlanna, olid kohtunud Kaukaasias ja abiellunud. 1927. aastal saadeti toona kuueaastane Elbert punasest Bakuust Berliini ema õe juurde, kes töötas tollal filminäitlejana, hiljem maniküürijana. Noor Elbert lõpetas Berliinis algkooli ja 1939 Fichte Gümnaasiumi.
Algkoolis avastas klassijuhataja poisi kunstiande ja äratas temas huvi kino vastu. Noor Tuganov osales vene skaudiliikumises, teenis gümnaasiumis käies õhtuti raha statistina varietees ja sigaretimüüjana öölokaalis. Berliini olümpiamängude ajal 1936 oli saksa, inglise, vene ja eesti keelt valdav noormees välissportlastele giidiks ja tõlgiks.
1937-1939 töötas Tuganov kolmes Berliini joonisfilmistuudios, kus tegi kõiki töid, mis joonisfilmis teha tuleb. Viimases stuudios Döring-Film-Werke spetsialiseerus ta värvijaks.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1939 tuli Elbert Tuganov Eesti Vabariigi kodanikuna Eestisse vabatahtlikult sõjaväkke sundaega teenima, et pärast seda astuda Saksamaal ülikooli arhitektuuri õppima. Isapoolseid esivanemaid, osavaid dzhigitte mitte unustades, valis Tuganov ratsaväe ja teenis Tartu Ratsarügemendis, hiljem Tallinna Sõjakooli Õppeeskadronis kapralina. 1. septembrist 1940 kuulus Tuganov juba Punaarmee koosseisu.
22. juunil 1941 alanud sõja tõttu kolis tallinna Sõjakool Tjumeni linna ida pool Uraale. Siin, Eesti Korpuse tagavarapolgus, teenib Tuganov läbi kogu sõja, saab nooremleitnandi pagunid.
1946. aasta jaanuaris, pärast demobiliseerumist, asub Tuganov stuudios Tallinnfilm tööle operaatori assistendina, saab ainutegijaks tiitrite-pealkirjade osakonnas.
Kui Tallinnfilm asus 1950. aastate keskel tegema mängufilme, anti Tuganovile teha kombineeritud merevõtted.
Tuganovi endakonstrueeritud animeeritud võtete seadis, nn. multipink, saab põhjuseks, miks heatahtlik Moskva filmitootmise ülemus soovitab Tallinnfilmil hakata tegema joonisfilme. Tuganov leiab taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutu “Palle üksinda maailmas”, milles on vaid üks tegelane, valib töögruppi noore operaatori Aimeé Beekmani, kunstnikuks Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi. Heliloojaks saab Boris Kõrver. “Peetrikese unenägu” valmib 1958.
Kolmas nukufilm “Metsamuinasjutt” (1960) Oskar Lutsu “Nukitsamehe” ainetel tõi filmifestivalil Bukarestis 1960 esimese rahvusvahelise auhinna eesti filmikunstile. “Ott kosmoses” (1961) aga eriauhinna rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Deauville’is 1963. Viienda nukufilmiga “Mina ja Murri” (1961) kasvas stuudio filmirühm juba kahekümnele inimesele. Regulaarne nukufilmitootmine oli loodud. 1931. aastal tehtud “Kutsu Juku seiklusi” oli jäänud juhufilmiks.
Aastatel 1958-1963 on esimese üheksa nukufilmi ainurezhissöör Elbert Tuganov. Siis debüteerib tema senine operaator Heino Pars filmiga “Väike motoroller “ (1963).
Tugnovi vallatud lastefilmid on täis ootamatusi ja väldivad liigset moraliseerimist, kuid nendes on alati teatav sõnum.
Järk-järgult läks Tuganov üle täiskasvanute teemadele.ja hakkas eksperimenteerima lamenukkudega. Filmid “Just nii” (1963), “Park” (1966), “Jonn” (1966), “Hammasratas” (1968) ja “Jalakäijad” (1971) pilasid nõukogude bürokraatiat. Ka oma lõbusates lastefilmides nagu “Hiirejaht” (1965), “Ahvipoeg Fips” (1968), “Aatomik” (1970), “Aatomik ja Jõmmid” (1970) säilivad satiirilised noodid. Ent hoogne huumor prevaleerib paroodilistes filmides “Eesel, heeringas ja nõialuud” (1969) ja “Verine John” (1974).
Aimefilm “Zhanri sünd” (1967) võtab kokku animafilmi tekkimise ja kujunemise XIX-XX sandi vahetusel. Sama ainevalda käsitleb Tuganovi väike raamat “Liikuvad pildid” (1979).
Eksperimenteerida armastas Tuganov eluaeg. Piksillatsioonfilmimise abil teeb ta reportaazhi laulupeost (“Inspiratsioon”, 1975). Ja teadaolevalt on maailma esimene stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).
Tuganov kasvas Tšehhi ja Inglise animatsiooni mõjuväljas. Teda on mõjustanud tšehhi huumor ja inglise nukufilmide fantastilisus ning särav tehnika. Tuganovi filmide fooniks sobivad Kanada animaatorite, poolaka Jan Lenica, tšehhi animaatori Jiri Trnka tööd. Kuid teda on mõjustanud ka vene suurmeister Aleksander Ptuško “Uus Gulliver” (1935).
Tuganovi mitmekülgne kunstianne on andnud silmapaistvaid tulemusi. Heas nukufilmi rezhissööris peab olema kunstnikku, skulptorit, arhitekti, karikaturisti.
Tuganovi seatud teel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uude kunstiliiki kaasati algusest peale Eesti heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke. Esimese nukufilmi kunstnik Rein Raamat rajas 1972 regulaarse joonisfilmitootmise. Eesti animatsioon oli saavutanud täisea.
Elbert Tuganov jõudis avaldada memuaarraamatu “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ning tõlkida Põhja-Osseedi rahva eepose “Nardid” (2005) iidsete osseetide kangelastest..
Eesti nukufilmi rajamise eest andis Eesti Kultuurkapital talle elutööpreemia 1995, Pimedate Ööde Filmifestival oma elutööpreemia 2005, president Valgetähe IV klassi teenetemärgi 2006.