Eesti film ei ole tekkinud tühjale kohale. Piltlikult öeldes seisab iga eesti filmitegija selja taga Johannes Pääsuke oma kaameraga, sest kui teda poleks olnud, ei oleks meil põhjust eesti filmi 100. aastapäevast rääkida. Tema andis suuna, mida mööda teised hiljem järele tulid.

Kino sündis maailma 1895 prantslastest vendade Lumiere´de kaasaaitamisel. Ja mitte ainult, sest ka Thomas Alva Edisoni käsi oli siin mängus. Enne seda mängiti optiliste mänguasjadega ja arendati fotograafiat. Liikuvad pildid köitsid paljusid.

Eestis toimus esimene kinoseanss Tallinnas 1896. aastal Suurgildi  hoones Pikas tänavas, kus praegu paikneb ajaloomuuseum. Eesti filmi alguseks loeme aastat 1912. Esimene mängufilm "Karujaht Pärnumaal" valmis 1914. Ja nii see läks...  Eesti filmi sünnivalud iseseisvusajal, tegutsesid Konstantin Märska ja Theodor Luts, "Kutsu-Juku" pani aluse animatsioonile.

Järgnes pikk nõukogude periood, mil filme tehti küllalt palju, ent mis kandsid ideoloogilise surutise ränka pitserit. Tuli taas iseseisvus ja filmitegemine sai uued majanduslikud alused, millel esialgu vaevalt püsti jäädi.

Arutleme tihti selle üle, missugune on eesti film täna ja tahame ikka, et see oleks, parem, kuulsam ja võimsam. See on loomulik, aga me ei tohiks unustada, et küsimus on palju laiem – kui me filmide tootmise kõrvalt ei leia aega ja raha vanade filmide taastamiseks, filmiajaloo uurimiseks ja jäädvustamiseks, filmi- ja kinokultuuri arendamiseks tervikuna, siis jäävad uued filmid tühjale pinnale. Kultuur saab õitseda siis, kui tal on alles mälu ja tagatud järjepidevus.