Miks on vaja filme taastada ja säilitada?

„Film on ajalugu. Koos iga filmikaadriga, mis hävib, kaotame me lüli oma kultuurist, maailmast meie ümber, üksteisest ja meist endist.”
Martin Scorsese, rezissöör

"Igasuguse meedia väärtus kasvab koos sellega, mida suuremal hulgal inimestel on sellele juurdepääs."  Metcalfe´i seadus

Eesti Filmiarhiivi tunnuslause „Film – aja silm” võtab kokku põhjused, miks filme hoitakse ning tahetakse ikka ja jälle vaadata. Vajadust kaitsta filme kui dokumente, teadvustati peaaegu kohe, kui neid looma hakati – juba 1898. aastal, kaks aastat pärast seda, kui näidati esimest filmi, ilmutas poola kineast Boleslaw Matuszewski Pariisis kirjutise „Une nouvelle source d’histoire”, kus ta tegi ettepaneku luua filmiarhiiv. Paljudest ettepanekutest ja pingutustest hoolimata arvatakse, et umbes 70% Euroopa filmipärandist on praeguseks hävinud. Kuid ka järele jäänud 30% kaitsmine, säilitamine ja taaskasutusse toomine on keerukas nii rahalistel kui tehnilistel põhjustel. Digitaalne keskkond pakub filmide säilitamiseks ja taaskasutamiseks/-levitamiseks uusi võimalusi, kuid toob kaasa ka uusi probleeme.

Milles nähakse peamist kasu filmide digiteerimisest?

*paremas filmide kättesaadavuses – digiteeritud filme on võimalik levitada kaasaegsetel andmekandjatel, parandada digiteeritud filmi kvaliteeti tarkvara abil töötlemisega, lisada filmidele subtiitreid lihtsamalt, jne.; 
 *võimaluses filme laiemalt levitada ja kaasaegsemate esitusvahenditega vaadata – digitaalne meedia võimaldab lihtsat kopeerimist ilma, et filmi originaali kvaliteet kannataks ja filme on võimalik vaadata paljude erinevate tehniliste vahendite abil (nt. arvuti, DVD mängija, jne.);
*võimaluses luua filmist koopia, mille pildi- ja füüsilised omadused aja jooksul ei degradeeru – ka parimad säilitustingimused ei suuda tagada kõigi erinevate filmilintide kvaliteedi püsimist igavesti, digiteerimisega luuakse koopia, milles filmilindi kvaliteedi halvenemisest tekkivad muutused filmi kvaliteedis „peatuvad”;
* digitaalsena salvestatud filmid on andmekandjatel, mis võtavad mahuliselt vähem ruumi võrreldes analoog-kandjatega ja nõuded nende säilitamise keskkonnale on mõnevõrra vähem ranged. Samas ei võimalda filmiarhiivide kogude digiteerimine loobuda analoog-kandjatel materjali säilitamisest.

Miks on filmide digiteerimine veel praegu keerukas?

* filmi ja filmilindi kvaliteet ei ole alati ühesugune, mistõttu tuleb digiteerimise käigus kas restaureerida filmilinti või restaureerida ja töödelda digitaalset kujutist, mis on digiteerimisel saadud;
* filmide jaoks on kasutatud erinevaid koostismaterjale ja nende standardeid, mistõttu peab digiteerimiseks kasutatav tehnika olema sobiv paljude erinevate filmilintide mahamängimiseks;
* digiteerimiseks valiku tegemiseks tuleb eraldi läbi vaadata kõik olemasolevad filmi koopiad, hinnata nende kvaliteeti ja sobivust digiteerimiseks;
* filmi digiteerimiseks kasutatavad tehnilised vahendid on küllaltki kallid ja nende kasutamine on keerukas;
* filmi digiteerimine on aeganõudev – olemasolev tehnoloogia ei võimalda veel filmi kõrgekvaliteedilist skaneerimist reaalajas;
filmi digiteerimise järgse töötluse jaoks kasutatav tehnoloogia on kallis, selle kasutamine keerukas ja aeganõudev;
filmi digiteerimise ja digitaalkujul levitamisega on seotud autoriõiguse küsimused, mille korrektne lahendamine on tihti keerukas;
* digitaalkujul filmid on andmemahukad ja nende pikaajaline säilitamine nõuab sobivat tehnilist infrastruktuuri, mis on praegu veel suhteliselt kallis.

Mida saab teha hapra meediumi kaitseks?

Rahvusvaheliselt ei nähta aga digiteerimisele pikemas perspektiivis alternatiive, kuna üha enam toimub filmide tootmine otse digitaalsena ning aja jooksul muutub hoopis analoog-kandjate jaoks vajaliku tehnika soetamine ja hooldamine liialt kalliks. Analoog-kandjad, millel 20. sajandi filmid on loodud ja millelt neid on siiani näidatud, ei ole 21. sajandil enam ka parim võimalus filme levitada – juba praegu on ülekaalu saavutamas digitaalsed esitusvahendid. Digitaaltehnoloogia kasutajad eeldavad vaadatavalt filmilt üha enam kvaliteeti, mida vanematelt analoog-kandjatelt edastades ei ole võimalik saavutada, mistõttu on teatav digiteerimise järgne digitaalne töötlus filmide levitajate jaoks saamas paratamatuseks.

Filmid on kahtlemata osa ka meie kultuuripärandist, mille säilitamise ja kasutamise jaoks on digiteerimine üha laiemalt kasutusel ning riiklikult koordineeritud. Euroopa Parlament ja Nõukogu andsid 16. novembril 2005 soovituse filmipärandi ja sellega seotud tööstustegevuse konkurentsivõime kohta: „Kinematograafia on haprale meediumile salvestatud kunstiliik, mistõttu on vajalik ametivõimude teadlik tegutsemine selle säilitamiseks. Kinematograafiateosed moodustavad olulise osa meie kultuuripärandist ning väärivad sellistena igakülgset kaitset.” Samas soovitatakse liikmesriikidel „võtta asjakohaseid meetmeid digitaalsete ja uute tehnoloogiate kasutamise suurendamiseks kinematograafiateoste kogumisel, kataloogimisel, säilitamisel ja restaureerimisel.”

Rahvusvaheliselt on filmi digiteerimisele ning digitaalsena säilitamisele ja kasutamisele pühendatud palju tähelepanu. Euroopa Komisjoni poolt finantseeritud uurimisprojektid Presto ja PrestoSpace on kokku võtnud parema praktika Euroopa riikidest ja on välja töötamas ühtseid nõudeid ja lahendusi filmipärandi säilitamiseks digitaalsena. Filmide digiteerimise, digitaalsena töötlemise ja levitamise käivitamisel Eestis tuleb silmas pidada rahvusvahelisi arenguid ja vältida mujal tehtud uurimis- ja arendustööde kordamist.
-----------------

Raivo Ruusalepa raportist  "Eesti filmi digiteerimine - võimalused ja vajadused", tellitud Eesti Filmiarhiivi ja Eesti film 100 poolt.

Eesti Film 100 üheks eesmärgiks on eesti filmipärandi säilitamise ja taaskasutamise tagamine ning propageerimine. Digiteerimine, tehnoloogiate arenguga kaasaskäimine ja teiste riikide kogemustest õppimine on paratamatult selle protsessi osad.